11. aprill 2009
Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt loetakse eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227, kui Eesti lõplikult vallutati, kuni 1558.aastal alanud Liivi sõjani. Samuti on keskaja lõppdaatumiks loetud 1561. aastat, mil Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) – 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida.
Keskaegne Eesti kuulus koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu.
Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu tagajärjel ja sisesegaduste tõttu Saksa ordule, kes pantis selle 1347. aastal Liivi ordule.
Pärast 1347. aastat eksisteerisid Eestis järgmised moodustised:
Liivi ordu
Saare-Lääne piiskopkond
Tartu piiskopkond
Ametlikult kuulus kogu Vana-Liivimaa Saksa-Rooma riigi koosseisu.